Ülesanne nr 3

Ülesanne 3: Lugeda erinevaid uurimis- ja teadustöid ning postitada blogisse 7 olulist mõtet/seisukohta/tulemust söömishäirega patsiendi psühholoogiliste, käitumuslike ja isiksuslike iseärasuste kohta.

1.     Patsiendi käitumist ja heaolu mõjutab ka tema lähedaste toetus. See tõttu on oluline pakkuda tuge ja informatsiooni ka patsiendi lähedastele.

2.     Anorektik võib varjata oma saledust lohvakamate riietega. Söömisharjumusi kirjeldab tavaliselt tervisliku dieedi näol või eitab, et on neid muutnud.

3.     Söömishäiretega patsiendil võib esineda ka muid psühholoogilisi häireid. Enam levinud on anorexia nervosa patsientidel generaliseerunud ärevushäire ja obsessiiv-kompulsiivset häire, buliimia nervosa patsientidel aga sotsiaalfoobia ja paanikahäire.

4.     Dieedipidamise ja söömishäirete soodustavateks faktoriteks on tavaliselt ülekaal lapsepõlves, negatiivsed märkused söömise ja välimuse kohta. Seetõttu tuleb olla eriti ettevaatlik ja strateegiline, kui kommenteerida söömishäirega patsiendi keha või toitumisharjumusi.

5.     Kui söömishäiretga kimpus olev naisterahvas on jäänud lapseootele, siis tuleb teda eriti toetada. Arvatavasti on suurimaks proovikiviks pärast sünnitust oma keha aksepteerimine. Sel ajal võib süveneda söömishäire ning mõtted seoses oma kehaga.

6.     Söömishäiretega patsiendid võivad võrrelda end tihti teisete patsientidega ning sisimas kujuneb justkui võistlusmoment. Teised juhtumid annavad julgust minna ekstreemsemaks ning sostsiaalmeedia vahendusel ka “ergutatakse” üksteist.

7.     Inimestel, kellel on nooremas eas esinenud seksuaalset või kehalist ärakasutamist, on suurem risk söömishäirete tekkeks

Milliste iseärasustega puutuvad õed/ämmaemandad kõige sagedamini kokku oma igapäevatöös?

Tervishoiutöötaja üheks ülesandeks on probleemi märgata ja eristada. Tihtipeale saavad väga saledad naised kommentaare söömise ning välimuse kohta, kuigi neil ei pruugi olla probleemi. Sealjuures jäävad märkamata inimesed, kelle kehakaal (ja KMI) on normipiirides, kui tegelikult võideldakse bulimia või liigsöömis häirega. Õde või ämmaemand peab oskama tähelepanu pöörata ka viitavatele aspektidele nt varasemad isiksus- või käitumishäired, kaalumuutus, stressi esinemine, haiglas saabjälgida söömisharjumusi jne. Nende kohta võib saada informatsiooni ka lähedastelt.

Õppides ämmaemandaks, pean väga oluliseks, et naine oleks teadlik söömisharjumuste mõjust lootele. Raseduse jälgimise ajal peab toimuma pidev nõustamine ning informeerimine, sest kliendil võib minna aega, et “avaneda” või teemasse süveneda. Võimalus on anda naisele kaasa infovoldikuid, et oleks võimalus ka hiljem teemasse sõveneda. Seal juures oleks oluline, et informatsioon jõuaks ka lähedasteni.

Rasedus võib mõjuda söömishäiretest paranemisele positiivselt,sest naine on suurema tõenäosusega rohkem motiveeritud, kui teadvustab endale, et temast sõltub veel sündimata lapse elu. Samas tuleb olla tähelepanelik ning teha võimalikul palju eelnõustamistööd, et pärast sünnitust naine võtaks aega, et oma kehaga harjuda. 



Pilt: http://pixgood.com/anorexic-while-pregnant.html 

---------------------

Kasutatud allikad:

Joakit, K. (2008). Rasedusaegsete söömishäirete mõju ema ja lapse tervisele ning sellega seonduv ämmaemandustegevus. Lõputöö. Tartu Tervsihoiu Kõrgkool.

Luts, R., Preitof, K. (2015). Söömishäiretega naiste raseduse ja emadusega seotud hoiakud ning tervishoiutöötajate roll nende toetamisel. Lõputöö. Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Urgo, M. (2009). Söömishäirete olemus ja mõju perekonnalening õe roll söömishäiretega patsiendi lähedaste toetamisel. Lõputöö. Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Põldsam, J. (2008). Venelaste söömishäirete seos isiksuseomadustega. Magistritöö. Tartu Ülikool. Psühholoogia osakond.