Ülesanne nr 4

Ülesanne 4: Analüüsida EDI-II jooniseid, vajadusel lugeda lisamaterjali M. Jaaniski magistritöö kokkuvõte töölehtede all. Analüüsi aluseks olevad küsimused: millised omadused on söömishäirega patisentidel kõrgemad kui tervetel indiviididel? Millised omadused on madalamad? Millega see võiks olla seletatav? Kuidas on omadused aja jooksul muutunud? Kas tulemused on ootuspärased? Mida võiks järeldada ja millega arvestada õdede töös seoses nende omadustega?

Tähtaeg: 13.märts

Söömishäiretega patsientidel on tugevamalt väljendunud kõik tabelis välja toodud omadused. Otseselt söömishäiretega on seoses kolm esimest, milleks on kõhnuseihalus, buliimia ja rahulolematus kehaga. Oli juba aimatav, et need omadused väljenduvad söömishäiretega patsientidel tugevamalt kui tervetel inimestel. Kõhnuseihalus ja rahulolematus kehaga on just need aspektid, mis võivad vallandada toitumishäire ning toetavad selle püsimist. 

Sarnase trendiga on söömishäiretega patsientidel ja tervetel indiviididel sotsiaalne ebakindlus, impulsi regulatsioon ja asketism. Vastavalt on söömishäiretega patsientidel need omadused tugevamalt väljendunud, aga omavaheline esinemissagedus on sarnases liikumises.

Kui vaadata tabelit (Joonis 1), siis suurim erinevus on mittetõhususel ja introseptiivsel teadlikkusel. Mittetõhusus (ineffectiveness) on söömishäiretega patsientidel väljendunud väga tugevalt. See on tingitud tõenäoliselt sellest, et olenemata kui palju nad oma elu toitumishäire tõttu muutnud on, siis tunnevad nad, et tulemust ei paista kuskilt. Tervetel indiviididel esineb mittetõhusus tunnet harva, antud uurimuses valimist vaid kahel. Samuti on ka introseptiivse teadlikkusega ehk mõlama omaduse puhul tuleb välja, et söömishäirega patsientidel on madal enesehinnag ning usk endasse on väga madal. Need omadused on ka säilitavad tunnused söömishäirete püsima jäämisel.

Aja jooksul on muutunud enamike omaduste esinemine veidi harvemaks (Joonis 2). On teada, et söömishäiretest paranemine on pikk protsess ja ravi ning jälgimine võib kesta terve elu. Seda on näha ka aeglasest aga järjepidevalt langevast tendendsist. Muutusi ning raskusi ravis võivad tekitada pingelised sündmused patsiendi elus, kuid tagasilöökidega peaksid aitama toime tulla lähedased ja ka õed.

Tervishoiutöötaja peab arvestama, et söömishäirega patsiendi paranemine on pikk ja motivatsiooni vajav ravi. Patsiendi ja personaali vahel peab tekkima usaldussuhe ning kindlasti on vajalik ka lähedaste informeerimine edasiminekutest ja muutustest. Viimased on tavaliselt aeglased, aga just seepärast vajabki patsient pidevat toetust ning selgitamist, et üks "libastumine" ei tähenda veel täielikku põrumist.